nool

Talve saabudes muutub maailm justkui veidi pehmemaks ja helgemaks. Lume hääletu langemine, akna taga kumavad tuled ning tubades leviv piparkoogilõhn tekitavad erilise meeleolu, mis kutsub inimesi peatuma ja märkama väikseid rõõme. Selle vaikse ja hubase aja juurde kuulub ka üks tore traditsioon, mis äratab nii lastes kui ka täiskasvanutes sooje tundeid – jõuluõhtul esitatud väikesed salmid ja read, mida me kõik oleme kunagi õppinud, harjutanud ja rõõmuga ette kandnud. Nendes peitub midagi sügavalt süütut ja siirast.

Jõululaule ja -jutte teame me palju, kuid jõululuuletused on midagi, mis loovad väga isikliku sideme. Need võivad olla naljakad, armsad, õpetlikud või ka veidi mõtlikud. Olgu need kirjutatud vanaema kulunud vihikusse või leitud uuest lasteluuletuste kogust – igaüks neist toob kaasa killukese jõulutunnet. Paljudes peredes on tavaks, et kingi avamiseks tuleb mõni salm ette lugeda. See väike hetk, kui kõik jäävad kuulama ja laps püüab oma parimal oskusel sõnad ritta seada, jääb sageli perekonna ühisesse mälupagasisse.

Tänapäeval otsitakse inspiratsiooni igalt poolt – raamatutest, internetist, varasematest pühadest või ka enda südamest. Just ise loodud ja kirjutatud read kannavad kõige rohkem tähendust, sest need sünnivad sellest, mida inimene parasjagu tunneb. Nii saavad jõulusalmid olla kui väikesed kingitused, mis ei vaja pakkepaberit ega paela, vaid ainult veidi aega ja soovi mõelda kellelegi heaga.

Viimaks võibki öelda, et nende lühikeste värsiridade suurim väärtus peitub lihtsuses – soovides tuua rõõmu, märgata lähedasi ja tunda, et pühadeaeg on midagi enamat kui vaid kingid kuuse all.